super head

super head

(related: monif c, monifc.com, napster to go, super head, )

Oh, kes ei neiudest super head oleks hetkekski elus unistanud olla Eliza Doolitle!!! Eeskujudel on super head elu vist ikka väga suur roll. Paljud lapsed tahavad super head alguses oma ema või isa moodi. Mida super head muutub maailmapilt, seda enam leitakse eeskujusid väljaspoolt kodu. Neiud tahavad olla nagu modellid või nagu näitlejad või nagu popstaarid, noormehed näitlejate või muidu musklimeeste või filmikangelaste moodi.

Eeskuju super head arizona millionaire raffle samastamise kaudu enda arendamine super head selliseks nagu eeskuju, on vist meie isiksuse arengu lahutamatu osa. On minulgi olnud elus oma kindlatel etappidel oma eeskujud. Lapsepõlves oli mul 2 suuremat eeskuju. Esiteks mu emapoolne täditütar, kes on minust 10 aastat vanem, aga oli pikalt vallaline ning tollal kena ja sale blond külakaunitar, kelle edasisest elukäigust ehk mõnikord pikemaltki. Selle täditütrega käisime koos suvel igal pool ja ta õmbles meile vahepeal isegi samasugused suvekleidid, et olingi nagu tema väiksem koopia. Käisime koos jaanipidudel ja tema töö juures ja tegelikult toetas ta mind uues suve-keskkonnas kohanemisel ikka üsna palju.

Teiseks eeskujuks oli mu isapoolne tädi, kelle pisikeseks koopiaks mind seal suguvõsa liinis peeti. Peetaks siiamaani. Ainult super head meil ikkagi üle 20 aasta. Tema oli mu lapsepõlve ajal abielus suguvõsa ilusaima mehega, neil oli 2 kenakest last ja ilus-suur korter Tallinna vanalinnas ja ta oli ise kõige ilusam daam selle sõna parimas mõttes - elegantne ja hästi lõhnav ja hästi riietatud ja lahke ja mida kõike veel.

Neid lapsepõlve eeskujusid oli ehk veelgi, aga enamus neist lühemaajalised. Kui lähemalt analüüsida, siis tihti suunasid just mu lähedased mu arengut erinevaid eeskujusid silme ette seades, nagu näidiseks või nii. Huvitav oleks nüüd mõne vana sugulase käest küsida, kas ma olen siis nüüd tõesti nende eeskujude järgi arenenud, või vähemalt milline osa neist on minus siiamaani säilinud. Mingi märk on kindlasti, aga ehk ma ise ei oskagi seda nii martin scorsese tähele panna.

Keskkoolis sai mu eeskujuks meie linnakese üks esiajakirjanikke, kes oli tuntud, vaimukas ja ilus naine. Lisaks hakkas ta meie koolis soome keelt õpetama, käisin tema ringis ligi 2 aastat. Ja sealt siis ps3 music teed pidi vaikselt mu eriala valikki arenema hakkas. Sel etapil oli mu erialal väga suur osakaal mu iseseisvumisel sõbrannadest, iseenda tahtmise ja soovide teadvustamisel ja arendamisel just sellel naisajakirjanikul. Nägin teda muuseas sel suvel folgil ühel kontserdil, tema olemus oli säilinud, ainult jah, super head aastad super head välimuse kallal halastamatut tööd.

Peale seda on mul elus ikka mõni eeskuju aeg-ajalt olnud. Näiteks vahepeal mõtlesin, et vanaduses tahaksin olla nagu Marju Lauristin - olen säilitanud oma vaimuerkususe, aktiivse positsiooni elus, tegelen armastatud valdkonnaga, reisin ümber maailma ja olen muidu kena daam. Paraku on nende eeskujudega nii, nagu kord kirjutasin - kaugelt vaadates imekenad ja ihaldusväärsed, aga lähemalt uurides pole nagu ikka see, sest ka pisivead ja puudused paistavad välja, suurtest rääkimata.

Tegelikust eneseleidmise tee algusest ja eeskujudest vabanemisest saan ehk rääkida alles paari viimase aasta kontekstis. Samas super head täna hommikul hoopis asjaolule, et kui paljudele olen mina ise eeskujuks olnud või kes teab - ehk olen praegugi. Mulle teadaolevalt on mind endale eeskujuks seadnud umbes kümmekond inimest, ebateadlikuid aga ei oska ma küll kokku arvata.

Ma ei tea, mis tunne on inimesel, kelle järgi kümned tuhanded ja miljonidki inimesed teevad oma valikuid ja otsuseid, et olla just tema sarnased. See seab ju tegelikult sellele isikule tohutu vastutusekoorma. Olla kellegi valikutel eeskujuks. Olla teisalt valmis selles, et sinus kui eeskujus pettutakse ja edasi arenedes sind maha jäetakse. Olla arvamusliider ja uute ideede-suundade väljatöötaja. See annab inimesele teadliku kasutamise puhul meeletu võimu. Võim ilma vastutuseta aga on ääretult ohtlik.

Huvitav, kas on inimesel võimalik areneda ilma eeskujudeta? Ilma end pidevalt võrdlemata paremate ja halvematega? Ainult iseenda sisemisi valikuid õigeks pidades? Jäljendamine on ju elavate liikide üks peamisi õppimisviise. Kas see tähendab, et inimene, kes usaldab ainult iseennast ja oma sisemisi õigekspidamisi - kas sellised on määratud väljasuremisele? Isegi, kui nad pole ümbritsevatele otseselt ohtlikud?

Igatahes vaatan endale nüüd peeglist hoopis teise pilguga otsa, sest ma ei tea paraku kunagi, kellele ma ühel hetkel osutun just selleks parimaks. Eeskujuks ja pisikeseks iidoliks, kelle moodi olla, kelle moodi elada, kelle moodi mõtelda. Tahtmatult eeskujuks sattudes. Missugune eeskuju ma siis ikkagi olen?

Popular topics today: buynowbe

Post je objavljen 28.12.2007. u 09:36 sati.